Heihopsti!

Aeg kaob meie käest otsekui liiv mille tugev tuulehoog minema viib..
Alles alustasime seda õppeaastat, kuid nüüd oleme juba peaaegu lõpusirgel. See lõpp tundub olevat nii ahvatlev, aga samas midagi hirmutavat. Millegi lõpp tähendab millegi uue algust. Ja võib-olla hirmutabki meid see uus algus, see et me peame keerama uue lehekülje enda elus ning unustama vanad mugavad harjumused.
Algselt oli see blogi küll mõeldud rääkimaks meie naljakatest sündmustest ja niisama lollitamistest, kuid hetkel tahaks muuta seda sügavamaks ning millekski tähtsamaks.
Vahepeal on tunne, et enam ei jõua ja ei taha midagi teha, energia ja positiivsus on kohati otsakorral.Aga õnneks pole midagi tõsist, jah nagu näha siis suudan ma ikka veel naeratada ja edasi püüelda.Seda kõike küll tänu enda sõpradele, kes mulle toeks on ja taluvad igasugu lollusi, mis ma neile räägin :D
Eelmine või üleelmine nädal pidime saksakeele tunnis tegema dialoogi ja seal tulin ma geniaalse lausega välja " Kanadas elavad kanalased" Ning " Mis inimesed elavad kanalas? ". Tegelt häid lauseid ja juhtumeid on meil palju olnud. Hetkel meenus mulle üks üpris hea jutt, mis me Marleeniga kunstiajaloo tunnis rääkisime. Mõlemad me proovisime olla väga ametlikud ja viisakad ja peened. Hoiame pead uhkes olekus ja nina püsti ja siis ütlen mina Mallule " Sinus õhkab elegantsust" Marleen tänab ilusti ja mina siis" Kohe kaugelt näha, et Supilinnas!" Ja ai kus me siis naersime. Mõelmal pisarad jooksid. Samal päeval oli ka veel üks naljakas jutt Õnnega. Oleme bussis ja ta küsib:" Maris, mis sa linnas edasi teed!" Mina siis: " Käin toidupoes ära ostan tikud ja siis kiirelt raamatupoodi" Ja , siis kui me naerma hakkasime , kuna jah see kõlas lihtsalt nii geniaalselt jälle.
Olgem ausad, ma hakkan kogu seda seltskond ja neid koolipäevi igatsema, olgu nad kui hullud tahes, on nad siiski ju osake minu elust ja toovad meie päeva päikest! :)
Päikest teile ning ärge naeratust unustage.

No Dream is too big. The sky is the limet.