Tere..

Nüüd siis oleme vilistlased..veider sõna .. ja kui aus olla siis pole see veel kohale jõudnud..Alles 2 kuud tagasi olime me kõik õpilased meil oli kindle kohustus koolis käia..Aga nüüd oleme me justkui paisatud siia maailma segadused, mis edasi teha. Veider mõelda, et sügisel ei oota meid endam see kallis kollane koolimaja, ei oota need koridorid need õpetajad pikkade aastatega sisse kulunud kooliteegi kasvab kinni ning meid ootavad uued võõrad majad.. inimesed ja teed mis pole veel sisse tatsatud. Me keerasime enda elus uue lehekülje.. seda küll vb mitte tahtlikult kuid nüüd on meie ees puhas maa , ma ei tea mis meid ees ootab kuid siiski me oleme positiivsed ja täis lootusi. Nagu bioloogia õpetaja tavatsed öelda, siis nüüd oleme me enda kaua oodatud Paradiisis , kus teed on lahti ja pole enam kohustuslikku kooliskäimist vaid on ainult tahe mis meid sunnib. Juba hetkel mõeldes kõigile neile inimestele kellega koos sai koolipinke nühitud ja need aastad kõrvuti oldud siis tuleb pisar silma.. enam pole neid nääklemisi ja nalju.. need kõik on nüüd ainult mälestused mis püsivad südames ja tulevad meelde ning toovad pisara silma..

Tere,

Tänane päev on olnud väga positiivne, üldse kogu nv on olnud tore. Tegelt, ma vaatasin täna mingit tõsielu seriaali "Miljonääri salamissioon". Ning seal näidati inimesi, kes hoolimata enda raskustest aitavad võõraid inimesi, keda nad on näinud võib-olla ainult korra, kuid siiski nad aitavad neid, pakuvad neile peavarju ja toitu ja tuge. Seal oli üks vanatädi, kes toitis igapäev 30-40 kodutut ja pakkus neile peavaju, ning aitas lapsi kelle oli olnud rasked kodused tingimused, ja see vanatädi polnud ise rikas, ta tegi seda kõike enda pensionist. Samas saates näitas ka ühte perekonda, kelle pere noorimal tütrel oli raske verevähk ning mõlemad vanemad pidid võtma palgata puhkuse, et pere toetada ja tänu sellele oli neil rahaga kitsas käes ning suured võlad.. see kõik mõjus kuidagi rusuvalt , kuid samas pani see ka mõtlema ja hindama enda võimalusi ja kõike seda, mis mul on.
Me mõtleme harva selle üle, mis meil on , kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. ( A.Schopenhauer)

Kui selliseid saateid vaadata, siis tekib endalgi tunne, et ma tahaks teha midagi, milles oleks kasu ka teistel, mitte ainult minul..tahaks muuta maailma paremaks muuta, kuid et seda teha tulebb alustada endast.. mis kahjuks on see kõige raskem ülesanne..

Heihopsti.
Nii kaks eksamit siis möödas mul , Karinil ja Martinil ka. Tulemusi me loomulikult veel ei tea, aga loodame parimat. Olgem ausad need viimased nädalad on olnud täis nii häid sündmusi kui ka närvepõletavaid sündmusi. Aga siiski olen ma positiivne..Ausalt ma olen saanud nende viimase paari nädala jooksul tõsiselt palju positiivseid kogemusi ja seda isegi Tartust lahkumata:D Eesti keele eksam läks nii ja naa vähemalt mul , ma isegi ei taha sellele mõelda, sest jah mõtlemine on minu suurim vaenlane:D Aga jah Tartus olid ju Tudengipäevad, vot see oli alles ürituste nädal. Enamus aja ma veetsin koos Hannese ja Kariniga ja Hele oli ka , tänan teid super nädala eest, see oli selle aasta parim nädal. Ma sain laulda, tantsida, karjuda, naerda , juua ( ups) :D, siis ma sain maal käia , ja palju palju rääkida ning kohati nii mõndagi inimest rohkem tundma õppida. Eelmisel nädalal sain enda lõpetamiseks kleidi ära ostetud, see on nii ilus kleit, ma ei jõua ära oodata kuna ma seda kanda saan . Aaa jaa meil oli tutipäev ka ju .. hea päev oli isegi siis kui paar lollust sai tehtud ja mis ei meeldinud nii mõnelegi õpetajale aga siiski meil on super klass keda igatsema jääda.
Eelmine nädal oli muidu rahulik ja vaikne sai maal käidud ja õpitud ja niisama passitud:D

Hei.

5 päeva veel kirjandini.. kui nüüd mõtlema hakatas siis juba 4. Appi kui kiirelt see aeg ikka lendab. Lugesin siin just ühte enda kirjandit aja kohta ja see pani mõtlema. Alles olin ma pisike plika, kes ootas huviga kooli,et saada targaks ning suureks.Saabuski kaua oodatud suurpäev 1.septermber 1999, läksin oma esimesse kooli, sain enda päris isikliku Aabitsa nng ma tutvusin enda sõpradega, kellest hetkel on mul alles ainult 1 , paar on küll sellist keda teretad kui näed või ajad paar sõna juttu..Siis tulin ma Lähtele kooli, iga algus on alati raske.. kui lõpuks ma suutsin harjuda ja saada siin enda elu parimad mälestused enamus küll gümnaasiumis, kuid siiski on nad kõik mu südames. Mäletan kuidas Karin 5-dasse klassi tuli ja sellest ajast peale on ta mu parimsõbranna ilma temata ma ei tea kus ma oleks..Sama lugu on ka Hele puhul ta alati utsitab mind , et ma õpiks ja me saame nuta üksteise õlal . Homme on meil viimane tund terve klassina peale seda on veel ainult Eestikeele eksam ja ülejäänud on juba killusatud tervik ainult jääb siis veel lõpupidu kuid jah selles ei saagi kindel olla, sest kunagi ei tea kuidas eksamid lähevad. Mõni hetk , kui ma mõtlen koolile tekib mul kananahk ihule ja hirm selle maja ning õpetajate ees.. kui mida lähemale jõuab lõpp seda rohkem tunnen ma igatsust ning seda, et see suur hoone on kalliks saanud..See maja on pakkunud meile kõik need aastad oma varju ning tarkusi. Pikkadel külmadel talvepäevadel olema saanud minna sinna sooja.. Koolipidude ajal oleme saanud saalis tantida nii et jalad valusad.. me oleme saanud selles majas naerda ja nutta . Ma võin väita et see maja oskaks kõigist enda asunikest rääkida vägavaid lugusi ning kindlasti teab ta nii mõndagi saladust, mida keegi ei tea..
Vabandust, mul lihtsalt tuli selline tuju :)
Elu- see on üürike hetk, miss alles algas, kuid ometi on kohe läbi. Meie elud pole küll läbi kuid ometigi on meil seljataha jäänud juba palju..

Hei.
Praktiliselt nädal veel esimese eksamini jäänud. Tohutu närv on sees, viimased kirjandid on olnud mul alla arvestust, pea on mõtetest tühi ja ainult paanika on alles. Ühiskonna eksam on ka paras pähkel.. täna lahendasin ülesandeid ja küsisin endalt, et Maris, mis sul arus oli kui sa selle eksami endale valisid..Tuleb tõdeda, et ma tõesti ei mõtle loogiliselt.Oih jah, kõige haigem on see, et ma ei lase endale kohale jõuda ikka veel seda infot, et need eksamid on minu tuleviku vundament. Tegelt hetkel ma kahetsen seda, et ma ei õppinud siis kui mul selleks võimalus oli, aga noh see on tavaline, et sa taipad asju liiga hilja selliseid asju..
Kõige tipuks ma olen saanud endale veel nohu ka. Vahva eks? Pea on nii raske ja õhetab, ning tekitab palaviku tunde.. Ja homme hakkan siis proovieksamiks õppima jepikajepikajee, või siis mitte nii tore..olgem ausad ma lausa ootan kuna eksamiperiood läbi saaks.. sest see pinge on lihtsalt liiga suur.
Aga muidu on kõik tore:) Ja ma loodan, et me kõik teeme eksamid ilusti ära:)

Hei.

Ma tean, et ma peaks kirjutama siia kirjutama sündmustest mis on olnud alles hiljuti ja arvatavasti naljakad. Aga siin täna õhtul istudes meenus mulle üks õhtu. See oli oma 3 aastat tagasi. Ma ei hakaks täpsustama, mis tollel päeval täpsemalt toimunud oli. Igatahes olime meie Kariniga mõlemad oma kodus ja rääkisime õhtul msn.is ja kuna pöev oli olnud küllaltki emotsoonide rikas. Siis oli meie õhtune vestlus ka rohkem selline sügavam. Me mõlemad kuulasime siis Simpel Plani ja Good Charlotte-t.Lood olid ka sellised kurvad. Me mõlemad nutsime. Ning lubasime üksteisele, et me oleme üksteisele alati toeks olla ja samuti lubasime me ka seda, et me ei lahku siit elust liialt varakult. Ning peale seda õhtut kui ma kuulen mõnda nende esitajate laulu tuleb mulle see õhtu meelde. Ning ma saan olla tänulik, et mul on selline super hea sõbranna. Ma tõesti ei kujuta ette mis ma ilma temata oleks teinud. Kõik need 7 kooliaastat oleks olnud lausa tapvad kui mul poleks nii head sõbrannat.
http://www.dailymotion.com/video/x2fifa_good-charlotte-hold-on_music
Vaadake seda video ja kuulake seda mõttega. ning siis mõistate miks mul alati seda kuuldes pisar silma tuleb.

Heihopsti!

Aeg kaob meie käest otsekui liiv mille tugev tuulehoog minema viib..
Alles alustasime seda õppeaastat, kuid nüüd oleme juba peaaegu lõpusirgel. See lõpp tundub olevat nii ahvatlev, aga samas midagi hirmutavat. Millegi lõpp tähendab millegi uue algust. Ja võib-olla hirmutabki meid see uus algus, see et me peame keerama uue lehekülje enda elus ning unustama vanad mugavad harjumused.
Algselt oli see blogi küll mõeldud rääkimaks meie naljakatest sündmustest ja niisama lollitamistest, kuid hetkel tahaks muuta seda sügavamaks ning millekski tähtsamaks.
Vahepeal on tunne, et enam ei jõua ja ei taha midagi teha, energia ja positiivsus on kohati otsakorral.Aga õnneks pole midagi tõsist, jah nagu näha siis suudan ma ikka veel naeratada ja edasi püüelda.Seda kõike küll tänu enda sõpradele, kes mulle toeks on ja taluvad igasugu lollusi, mis ma neile räägin :D
Eelmine või üleelmine nädal pidime saksakeele tunnis tegema dialoogi ja seal tulin ma geniaalse lausega välja " Kanadas elavad kanalased" Ning " Mis inimesed elavad kanalas? ". Tegelt häid lauseid ja juhtumeid on meil palju olnud. Hetkel meenus mulle üks üpris hea jutt, mis me Marleeniga kunstiajaloo tunnis rääkisime. Mõlemad me proovisime olla väga ametlikud ja viisakad ja peened. Hoiame pead uhkes olekus ja nina püsti ja siis ütlen mina Mallule " Sinus õhkab elegantsust" Marleen tänab ilusti ja mina siis" Kohe kaugelt näha, et Supilinnas!" Ja ai kus me siis naersime. Mõelmal pisarad jooksid. Samal päeval oli ka veel üks naljakas jutt Õnnega. Oleme bussis ja ta küsib:" Maris, mis sa linnas edasi teed!" Mina siis: " Käin toidupoes ära ostan tikud ja siis kiirelt raamatupoodi" Ja , siis kui me naerma hakkasime , kuna jah see kõlas lihtsalt nii geniaalselt jälle.
Olgem ausad, ma hakkan kogu seda seltskond ja neid koolipäevi igatsema, olgu nad kui hullud tahes, on nad siiski ju osake minu elust ja toovad meie päeva päikest! :)
Päikest teile ning ärge naeratust unustage.

No Dream is too big. The sky is the limet.