Tere..

Nüüd siis oleme vilistlased..veider sõna .. ja kui aus olla siis pole see veel kohale jõudnud..Alles 2 kuud tagasi olime me kõik õpilased meil oli kindle kohustus koolis käia..Aga nüüd oleme me justkui paisatud siia maailma segadused, mis edasi teha. Veider mõelda, et sügisel ei oota meid endam see kallis kollane koolimaja, ei oota need koridorid need õpetajad pikkade aastatega sisse kulunud kooliteegi kasvab kinni ning meid ootavad uued võõrad majad.. inimesed ja teed mis pole veel sisse tatsatud. Me keerasime enda elus uue lehekülje.. seda küll vb mitte tahtlikult kuid nüüd on meie ees puhas maa , ma ei tea mis meid ees ootab kuid siiski me oleme positiivsed ja täis lootusi. Nagu bioloogia õpetaja tavatsed öelda, siis nüüd oleme me enda kaua oodatud Paradiisis , kus teed on lahti ja pole enam kohustuslikku kooliskäimist vaid on ainult tahe mis meid sunnib. Juba hetkel mõeldes kõigile neile inimestele kellega koos sai koolipinke nühitud ja need aastad kõrvuti oldud siis tuleb pisar silma.. enam pole neid nääklemisi ja nalju.. need kõik on nüüd ainult mälestused mis püsivad südames ja tulevad meelde ning toovad pisara silma..

Tere,

Tänane päev on olnud väga positiivne, üldse kogu nv on olnud tore. Tegelt, ma vaatasin täna mingit tõsielu seriaali "Miljonääri salamissioon". Ning seal näidati inimesi, kes hoolimata enda raskustest aitavad võõraid inimesi, keda nad on näinud võib-olla ainult korra, kuid siiski nad aitavad neid, pakuvad neile peavarju ja toitu ja tuge. Seal oli üks vanatädi, kes toitis igapäev 30-40 kodutut ja pakkus neile peavaju, ning aitas lapsi kelle oli olnud rasked kodused tingimused, ja see vanatädi polnud ise rikas, ta tegi seda kõike enda pensionist. Samas saates näitas ka ühte perekonda, kelle pere noorimal tütrel oli raske verevähk ning mõlemad vanemad pidid võtma palgata puhkuse, et pere toetada ja tänu sellele oli neil rahaga kitsas käes ning suured võlad.. see kõik mõjus kuidagi rusuvalt , kuid samas pani see ka mõtlema ja hindama enda võimalusi ja kõike seda, mis mul on.
Me mõtleme harva selle üle, mis meil on , kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. ( A.Schopenhauer)

Kui selliseid saateid vaadata, siis tekib endalgi tunne, et ma tahaks teha midagi, milles oleks kasu ka teistel, mitte ainult minul..tahaks muuta maailma paremaks muuta, kuid et seda teha tulebb alustada endast.. mis kahjuks on see kõige raskem ülesanne..