Hei.

5 päeva veel kirjandini.. kui nüüd mõtlema hakatas siis juba 4. Appi kui kiirelt see aeg ikka lendab. Lugesin siin just ühte enda kirjandit aja kohta ja see pani mõtlema. Alles olin ma pisike plika, kes ootas huviga kooli,et saada targaks ning suureks.Saabuski kaua oodatud suurpäev 1.septermber 1999, läksin oma esimesse kooli, sain enda päris isikliku Aabitsa nng ma tutvusin enda sõpradega, kellest hetkel on mul alles ainult 1 , paar on küll sellist keda teretad kui näed või ajad paar sõna juttu..Siis tulin ma Lähtele kooli, iga algus on alati raske.. kui lõpuks ma suutsin harjuda ja saada siin enda elu parimad mälestused enamus küll gümnaasiumis, kuid siiski on nad kõik mu südames. Mäletan kuidas Karin 5-dasse klassi tuli ja sellest ajast peale on ta mu parimsõbranna ilma temata ma ei tea kus ma oleks..Sama lugu on ka Hele puhul ta alati utsitab mind , et ma õpiks ja me saame nuta üksteise õlal . Homme on meil viimane tund terve klassina peale seda on veel ainult Eestikeele eksam ja ülejäänud on juba killusatud tervik ainult jääb siis veel lõpupidu kuid jah selles ei saagi kindel olla, sest kunagi ei tea kuidas eksamid lähevad. Mõni hetk , kui ma mõtlen koolile tekib mul kananahk ihule ja hirm selle maja ning õpetajate ees.. kui mida lähemale jõuab lõpp seda rohkem tunnen ma igatsust ning seda, et see suur hoone on kalliks saanud..See maja on pakkunud meile kõik need aastad oma varju ning tarkusi. Pikkadel külmadel talvepäevadel olema saanud minna sinna sooja.. Koolipidude ajal oleme saanud saalis tantida nii et jalad valusad.. me oleme saanud selles majas naerda ja nutta . Ma võin väita et see maja oskaks kõigist enda asunikest rääkida vägavaid lugusi ning kindlasti teab ta nii mõndagi saladust, mida keegi ei tea..
Vabandust, mul lihtsalt tuli selline tuju :)
Elu- see on üürike hetk, miss alles algas, kuid ometi on kohe läbi. Meie elud pole küll läbi kuid ometigi on meil seljataha jäänud juba palju..