Türgi! Reede

Viimane päev. Homme sõidame tagasi Istanbuli.
Peale hommikusööki lõpetasime ära suure loosungi marsi jaoks. värvisime tähti ja täiendasime oma T-särke.
Hiljem selgus, et me ei saagi marssida, ei saadud luba, aga panime siiski oma särgid selga ja tegime pilti. Õhupalle puhusime ka täis ning lollitasime, mul püsisid juuksed täitsa püsti, kui õhupalli peakohal hoiti :D
Vahepeal sai jälle šoppamas käidud. Jalutasime päris pika tiiru, selle suure söömise juures tuleb see ainult kasuks:) Üldiselt on kõik need päevad üsna aktiivsed olnud.Viimased sisseostud Mus'is. Sain endale rahakoti. Astusime Marisega ühte poodi sisse, seal tervitati meid ja jagati tasuta asju kingituseks. Nii armas, samas tekib tunne nagu jääks midagi võlgu. Ühes ehtepoes, kus juba ka mitmendat korda käisime, saime mälestuseks valida ühe paari kõrvarõngaid. Andsin selle eesti lipuvärvides paela, mis mul juustes oli lipsuks pandud neile mälestuseks vastu. Eestis,ja ma arvan et isegi Istanbulis naljalt midagi sellist ei ole. Türgi saab täiesti kaheks jagada, Euroopa ja Ida  pooleks ning need on väga erinevad, võibolla isegi rohkemateks osadeks.
Peale õhtusööki sai veel maiustusi ostetud, tahaks kõike tuua, aga midagi sellist, mida maitsta pole saanud, väga osta ei julge.
Enne õhtusööki käisime veel valitsuse hoones. Mingi boss sealt võttis meid vastu ja tervitas. Rääkis kuidas Mus'is elu on ja mis nad teinud on ja mida muuta püüavad. Huvitav oli kuulata.
Nüüd tulime türgi kultuuriõhtult. See toimus ühes kohvikus, elav muusika ja puha. Pakuti chayd ja türgi maiustusi, Baklava oli äärmiselt hea. Tantsiti ja lauldi, sai seal kogu rahvaga rahvatantsu tantsitud ja niisama ka tantsitud. Ja ma ei saa aru, mis kõigil selle "Ai Se Eu Te Pego!" lauluga on! Rene suutis selle laulu sõnad veel kõigile eestlastele siin nii võimatuks kuulata muuta :D Iga kord kui see laul kuskil kõlab, hakkavad kõik naerma, ja ainult eestlased saavad aru :D Keda huvitab, siis küsigu, mida meie seal kuuleme :D
Eile õhtul pidime endale pimesi ühe nime tõmbama, ja tema oli täna "nn salasõber", kellele pidi kingituse tegema. Sain ühe türgi poisi, toimetasin talle Marise abil draakoni komme :D. Õhtul pidi selle teatavaks tegema, kes kelle salasõber oli:) Mulle saatis leedu tüdruk Laura Milka  šokolaadi.

Päevad olid tegelikult nii sisustatud, et niisama istumiseks oli aega vähe. Ikka oli vaja linnapeale uudistama minna vms. aga äärmiselt tore on olnud. Raske uskuda, et see nädal juba läbi saab. Kodu on koht, kuhu on alati hea tagasi minna, aga antud juhul suurt koduigatsust pole. Muidugi tahaks juba kallite inimeste juurde... neile kingitusi viia ja nende rõõmsaid nägusid näha. Lihtsalt kogu see töö, mis kojujõudes ees ootab, pole väga kutsuv. Siin läheb see aeg kuidagi rahulikumalt. Keegi ei jookse töö järel. Muidugi tehakse korralikult tööd ka siin, aga elutempo on rahulikum, siin tundub seda stressi palju vähem. Aga nädal siin olemist on vist selle ütlemiseks veidi lühike aeg...

Ei jõua hetkel pilte lisada, homme täiendan :)